Lemmiklooma roll tänapäeva Eestis on palju muutunud võrreldes paarikümne või isegi kümnekonna aasta taguse ajaga.
Vähe on näha ketis või aedikus peetavaid loomi kellele peremehel polegi erilisi ootusi- peale selle, et koer võõraste lähenedes kõva häält teeb, etteantud söögi ära sööb ja jumala armust enam vähem terve ka püsib. Pigem on lemmikloom muutunud pereliikmeks, kelle tervis, hea tuju ja käitumine kõigile korda lähevad. Tervise ja hea tujuga on lihtne. Kui karv läigib, silm särab ja tahaks ikka tormiliselt peremeest perenaist tervitada siis võib öelda et tervis on korras ja tuju on laes. Käitumisega on vahel keerulisem. Sellepärast et käitumisel on alati vähemalt kaks osapoolt. Üks kes midagi teeb ja teine kes tegevusele hinnangu annab. Mis ühele lubatav ja vastuvõetav on teisele täiesti talumatu.
Rääkides inimese vaatenurgast on looma käitumist lihtne hinnata kas sobivaks või sobimatuks. Enamasti on külaliste peale haukumine ja nende naksamine näiteks sobimatu käitumine. Samuti ka jalgrataste taga ajamine, mööbli lõhkumine ja lillesibulate välja kraapimine. Kui rääkida loomade probleemkäitumisest laiemalt siis lisandub siia ka loomi endid kahjustav tegevus. Näiteks võivad vahel koerad endale käppi lakkuda kuni nendele tekivad haavandid, elektrijuhtmete närimine kahjustab ühelt poolt peremehe vara teiselt poolt võib aga muutuda ohtlikuks koerale endale. Autode või mopeedide taga ajamine võib tekitada nii liiklusohtliku olukorra kui põhjustada loomale endale tõsiseid vigastusi.
Inimeste pereliikmeks olemisega võib lisaks hüvedele kaasneda looma jaoks ka mõningaid probleeme. Katsuge ette kujutada, et te kuulute perekonda, mille ülejäänud liikmed on enamuses teist palju suuremad, lõhna ei paista nad üldse tundvat, kuulmine on tönts ning sellest kui midagi ei meeldi saavad nad aru alles siis kui nende peale uriseda (inimeste keeles tähendaks see karjumist). See on küll utreeritud pilt tavalisest koerast tavalises perekonnas kuid vahel võib just nii juhtuda. Koeral on inimese 5 miljoni lõhnaretseptori asemel 220 miljonit lõhnaretseptorit ning ta kuuleb meie kõrva jaoks püüdmatut ultraheli. Seega võivad koera segada lõhnad ja helid, mida me ise lihtsalt ei taju. See on asja füüsiline pool.
Vaimsest poolest rääkides ei saa unustada, et just siin tulevad välja suurimad inimese ja looma erinevused. Loomad elavad hetkes ning minu hinnangul neil puuduvad vasted inimlikele määratlustele nagu salakavalus või kättemaksuhimu. Loomade käitumine võib väga mõnda sellist inimlikku iseloomujoont meenutada kuid enamasti on see tingitud soovist oma varasematele kogemustele toetudes võimalikult hästi käesolevas hetkes hakkama saada. Näiteks räägiti mulle hiljuti lugu, kuidas salakaval koer oli diivanil istudes näkku hammustanud teda silitavat vanatädi, keda oli kutsutud perenaise äraolekul maja hoidma. Inimese poolt vaadatuna on tegemist erilise häbematusega pureda näkku ( mis inimese jaoks on suhteliselt intiimne ja puutumatu koht) inimest, kes parasjagu sulle oma hoolimisest või armastusest silitamisega märku annab. Koera poolt vaadatuna võis tegemist olla tegelikult võõraga, kellele oli juba kas pea ära keeramise või huulte limpsimisega korduvalt märku antud silitamisest, kui koera jaoks ebamugavast tegevusest. Kuna koerte meelest viisakas vormis öeldud vihjetest aru ei saadud pidi asja üheselt selgeks tegema ning koonu näksamine on teise koera jaoks erinevalt inimesest väga mõistetav märguanne. Seega ei mingit salakavalust- lihtisalt hetkel mõjuvaim viis oma soovide saavutamiseks. Olgu siis selleks silitamise lõpetamine või vanatädi diivanilt lahkumine.
Aga tegelikult ei ole vahet mis põhjusel koer kedagi näksab. Inimesena me vastutame oma lemmikute hea elukäigu eest ning peame olema ka võimelised loomadele selgeks tegema, millised on lubatud ja lubamatud tegevused ning milline on meie poolt soovitud käitumine. Ühekordne kellegi näksamine võib olla õppetund nii loomale kui inimesele. Samalaadne korduv tegevus, on probleem, mis tekitab ebakindlust ja sellest tulenevat ebamugavust mõlemale poolele. Nii inimesele kui loomale.
Looma vajaduste ja kehakeele tundmine on abiks probleemidele lahenduse leidmisel, kuid sarnaselt iga võõra keele õppimisega võib vaja minna kogenud õpetaja abi.
Kui teie koera käitumine on teie jaoks arusaamatu, teeb teid murelikuks või tekitab probleeme ning te otsite lahendusi selle olukorra muutmiseks siis andke sellest teada meiliaadressil aegviiduloomakliinik@gmail.com või telefonil 510 5973. Teid nõustavad koerte käitumisnõustaja Katrina Jõemaa ja loomaarst Ants Raava.