Loomaarstina olen pragmaatilise ellusuhtumisega inimene. Ma ei arva suurt midagi loomade nunnutamisest. Pigem vaatan aeg ajalt kerge ettevaatusega, et kallistamisega liiale ei mindaks ning looma märguandeid selle tegevuse lõpetamiseks maha ei magataks.
Kindel on, et loomadel on oma vajadused ning õigus nende vajaduste rahuldamiseks. Probleem on selles, et inimese lähedus ja puudutused ei pruugi olla looma esmane vajadus. Pigem suur osa loomi, sealhulgas ka koduseid lemmikuid väldib vahel lähedast kontakti inimestega või küll talub seda tundes samal ajal ebamugavust. See kehtib ka oma pereliikmete kohta. Probleem on lihtsalt selles, et kuigi osa rahulolu või ärrituse märke on näiteks koertel inimestega sarnased siis muid märke ei puugi omanikud märgata.
Loomade käitumise mõistmist võivad keerulisemaks muuta ka erinevused liikide loomuomases käitumises ja sellega edastatud sõnumis. Eriti tuleb see välja laste puhul.
Näiteks kallistamine on geneetiliselt omane primaatidele (inimahvid ja inimesed) mitte koertele. Väiksed lapsed alates 18 kuust kallistavad üksteist spontaansel väljendamaks oma hellust ja sümpaatiat. Samuti kallistavad lapsed teist empaatiliselt kui tajuvad teise valu või vigastust.
Koerad ei väljenda oma kiindumust kõht-kõhu kontakti kaudu. Pigem haaravad esikäppadega teise torsost vaid siis kui tahavad väljendada sotsiaalset domineerimist.
Tekib küsimus, kuidas peaks koerad tajuma laste poolt „esikäppadega“ torsost kinni võtmist ehk kallistamist. Koerad küll õpivad eristama teiste koerte ja inimese käitumise mudeleid sarnases olukorras kuid sõltumata inimese arvamusest, et kallistus väljendab hellust tunnevad paljud koerad nende käitumise põhjal ennast kallistuse ajal ebamugavalt. Sagedane reaktsioon kallistusele (ka tuttava inimese omale) on suletud suu, huulte lakkumine, nähtavale ilmunud silmavalged ja pea kõrvale keeramine. Need kõik on pinge ja eemalduda soovimise tunnused.
Lapsed kipuvad koeri musitama ja otse silma vaatama. Sellist käitumist ei loeta koerte maailmas heaks tooniks. Samuti tekitavad lapsed oma suhteliselt äkiliste liigutuste ja täiskasvanutega võrreldes ettearvamatu käitumisega loomadele lisastressi. Kuna loomateraapia üheks suureks sihtrühmaks on lapsed siis tekitas see minus küsimuse, kas osatakse öelda õigel hetkel EI- nüüd aitab. Nii lihtne on ju lasta nunnudel lastel natuke veel nunnut koera või mõnda muud looma kallistada sest ega see loomale ju raske ei ole.
Ühesõnaga ma olin skeptiline.
Mu abikaasa tegeleb loomateraapiaga nüüd juba kuus aastat. Põhiliseks teraapialoomaks on labradori retriiver nimega Rosin. Tema kõrval saab koolitust varsti aastaseks saav landseer Sophie. „Tööl“ ta veel ei käi. Enne peab keha välja kasvama ja iseloom küpseks saama. Vahel käivad laste juures ka merisead Setu ja Tupsu. Kuue aasta jooksul on mu skeptiline olek tublisti kahanenud.
Loomateraapia üritustest vahel fotograafi või abilisena osa võtnuna võin Rosina käitumist klassitunnis või teraapiaseansil kirjeldada järgmiselt:
- Rosin on väga elevil kui autosse tõstetakse kast loomateraapia vahenditega (kastis on erinevad mänguasjad, koera seljakott, täringud, jne). Ta ootab kannatamatult autosse hüppamise hetke.
- Rosin on koolis keskendunum ja kannatlikum kui kodus. Koolis laste hulgas viibimist võtab ta tööna. Lõbusa ja toreda tööna , mis nõuab keskendumist ja tähelepanu.
- Loom väsib tööl olles ja vajab pärast puhkust.
- Koera väsimusest peab aru saama ning ta puhkama saatma inimene. Ise ta piire ei taju.
Loomaarsti vaatenurgast annab loomade kasutamine koolitöös väga hea võimaluse lastele loomade vajaduste ja kehakeele ja tutvustamiseks. Tegelikult ei ole suurt vahet loomade ja inimeste vajadustes. Peale söögi, joogi ja hingamiseks vajaliku õhu vajame me privaatset ruumi, meie poolt antavate signaalidega arvestamist ning enda aktsepteerimist sellisena nagu me oleme. See on hea algus mõlemale poolele rahuldust pakkuvaks koos olemiseks.
Loomaga töötava inimese ülesanne pole seejuures aga lihtne. Ta peab samaaegselt hakkama saama nii planeeritud tunniülesande täitmise, kui laste ja looma turvalisuse tagamisega. Turvalisuse saavutamise eelduseks on oskus jälgida looma kehakeelt, aru saada tema ebamugavusest ja stressist ning vajadusel looma tööpäev planeeritust varem lõpetada. Hoolimata sellest, et klassitäis lapsi nurub veel ühte „viimast paid“ või otsimismängu.
Kokkuvõtteks saab öelda, et loomad võivad tunda ennast ka kooli kära ja kaose keskel täiesti mugavalt. Kui terapeut või looma omanik teab looma vajadusi, oskab jälgida nende stressikäitumist, seda lastele selgitada ning õigel ajal loomale puhkust anda siis on loomade kohalolek koolis kas väärtuskasvatuse tunnis või psühholoogi, eripedagoogi abilisena igati teretulnud. Sest kooliaeg on õppimiseks hea aeg ning loomade käitumisest ja vajadustest saab kõige rohkem teada päris loomaga tegeledes.
Ants Raava
loomaarst
*Artiklis on kasutatud mõtteid raamatust „Animals in Our Lives. Human-Animal Interaction in Family, Community, & Therapeutic Settings“
*Keelenõu infotelefonist saadud hinnangu järgi oleks keeleliselt korrektne kasutada sõna loomteraapia (tähendus- loomaga tehtav teraapia) mitte loomateraapia ( loomale tehtav teraapia).