Kuidagi kummaline on alustada oma juttu manitsevas kõneviisis aga siiski – siit ta tuleb.
„Kallid loomaomanikud, kõik kellel on kodus kiibitud koer, kass, küülik või kääbusponi. Kas te olete täiesti kindel, et teie pere lemmiklooma passi kantud kiibi number on registreeritud ka lemmikloomaregistris. See on oluline, sest registreerimata kiip on kasutu. Selle abil ei saa leitud looma tuvastada ja omanikule temast teada anda“. Manitsuse lõpp.
Ainest selleks kirjatükiks andis ühest küljest töö loomade varjupaigas, teisest küljest üks Aegviidus vastuvõtul käinud kass (või siis kassiomanik). Kui alustada loomade varjupaigast siis päris paljud sinna jõudnud loomadest on pärit toredast kodust. Seda võib otsustada nende väljanägemise, käitumise ja vahel ka kaelas oleva, vähem või rohkem uhke kaelarihma järgi. Kui ikka loom näeb hea välja, karv läigib, ta nurub paitusi, tunneb ennast ilmselgelt igal muul viisil inimeste juuresolekul hästi ning tal on kaelas näiteks pärlitega rihm siis ilmselt on tal kuskil ka kodu ning muretsev pere. Kui selline loom on kiibitud ning kiibi number koos omaniku kontaktidega lemmikloomaregistris üleval siis järgneb telefonikõne omanikule ning rõõmus taaskohtumine tavaliselt nii tunni aja jooksul. Umbes kolmandikul sellistest siledatest loomadest, kes mõnuga paitust välja nurruvad on kiip küll kaelal olemas, kuid selle lemmikloomaregistrisse sisestamisel tuleb vastuseks –mitte midagi. Kassidelt on üldiselt keeruline välja pinnida infot, et miks neil kiip küll naha all on aga kasu sellest ei ole. Kassid ei tunne hästi tehnilisi üksikasju ja inimkeeles nad päris rääkida ei mõista. Inimeste käest on lihtsam küsida. Eile kliinikus käinud kauni punase kassipreili omanik oli näiteks kindel, et kui talle anti kassiga kaasa pass ja passis on kiibi number, siis on kiibi panija selle ka registrisse kandnud ning otsijatele kättesaadavalt internetiavarustesse üles riputanud. Vahel siiski mitte. Kontroll näitas, et sellise kiibiga looma pole olemas.
Kokkuvõte- Registreerimata kiip on kasutu
Jutt sellest, mis on kasutu ajab inimesed tõredaks. Mind ajaks küll. Tegelikult on ju oluline teada, mida ma reaalselt teha saan. Kui te tahate kontrollida, kas teie looma kiip on registreeritud lööge arvutisse https://www.llr.ee/ ning satute Lemmikloomaregistri LRR „Looma otsingu“ lehele. Kui peale kiibi numbri sisestamist vastab arvuti, et sellise numbriga looma neil registris ei ole siis peaks kiibinumbri sisestama ka aadressil http://lemmikloomaregister.ee/ asuvasse, Eesti Väikeloomaarstide Seltsi poolt hallatavasse Eesti Lemmikloomaregistri otsingumootorisse. Kui ka siin vaatab vastu tühjus, on kiip registreerimata. Ise saab oma looma sisse kanda https://www.llr.ee/ lehe üleval servas asuval lingil „Registreeri oma loom“. Juhul kui soovite oma loomaga minna reisima välismaale siis peaksite ta loomaarstil laskma sisse kanda ka http://lemmikloomaregister.ee/ registrisse, sest siin registreeritud andmed on nähtavad ka välismaal. Omavahel sünkroniseeritud need kaks registrit kahjuks ei ole.
Kokkuvõtteks- ükskõik, kumba neist lemmikloomaregistritest te oma looma kannate on leitud looma omanik kas varjupaiga töötajatele või loomaarstile leitav.
Kiibijutu kõrval ei saa unustada ka palju vanemaid, kuid mõnes mõttes ka mugavamaid viise omaniku leidmiseks. Kaelarihmal oleva lipiku lugemiseks pole vaja kiibilugejat ning rihmale tikitud omaniku nimi ja telefoninumber on parim infokandja seni, kuni koeral on rihm kaelas.
Toredat loomapidamist
Ants Raava
loomaarst