Jõulukuu on ühest küljest justkui rahukuu. Vaikus metsas, aeglaselt langev lumi ja pikad ööd. Teisest küljest on päkapikkudel käed jalad askeldamist täis ning ostukeskustes valitseb kirglik ja tempokas kaubajaht. Ühesõnaga- tegevust jagub ning loomaarsti teadete lugemise asemel võiks ehk hoopis mõne värsi pähe õppida. Saaks Jõuluvana ees rinna kummi lüüa ja traditsioonilise „Piiri pääri, piiri pääri, kus on pääsukesel näärid…..“ asemel hoopis midagi uut ja popimat deklameerida. Ehk siis -teil on vabadus järgnevat lugeda või mitte lugeda ja minul on vabadus kirjutada. Mõlemal omad õigused. Vaba maa siiski.
Alustame kingitustest. Parim kingitus oma loomale oled sa ise. Kui võimalik paku talle võimalust olla sinu seltsis ja ma usun et loom on õnnelikum kui mõne uue leluga mängides. Võta aega ja käi oma koeraga rahulikult jalutamas. Kui ta on mõnusalt sõbralik ja seltsiv ning töökaaslased vastu ei ole, võid katsetada oma neljajalgse sõbra tööle kaasa võtmist. Eks see natuke raamist välja ürituseks võib kujuneda aga elu ongi katsetamiseks. Olen näinud päris paljude loomakliinikute tagaruumides mitte patsiente vaid arstide enda koeri. Kasse küll mitte, kuigi neid on Eestis rohkem kui koeri. Ning kassid on lahedad. Katsetage, ning kui midagi ebaõnnestub ajage kõik minu kaela.
Kui päkapikk tahab koera kingikotti mänguasja tuua, siis vaadaku ta enne rahulikult üle, kas tegemist on ka tugeva ja mittepuruneva asjaga. Lõppkokkuvõttes lähevad kõik mänguasjad lõpuks katki aga oluline on see, et nad lagunemisel ei tekitaks teravaid kilde. Mul on riiulis koertele mõeldud mänguketas, mille noor labrador kümne minutiga mängu käigus ribadeks tegi. Ribad kusjuures on teravad, vastikud ja allaneelatavad. Just viimane neist sõnadest on oluline, sest loomad katsuvad asju hammastega ning sobivas suuruses asju neeltakse ka alla. Näiteks eelmisel aastal lammutas üks vähem kui põlvekõrgune corgi ära närimisrõnga otsi kinni hoidva plastiku ja neelas osa sellest alla. Teravate servadega plastikutüki sai kätte ainult operatsiooniga. Ühesõnaga, väikesteks ja teravateks juppideks puruneda võivaid mänguasju tasub vältida. Hea ost on näiteks tugevast kummist kong, mille saab soovi korral hakkliha täis toppida. Peale mõnda aega sügavkülmas olekut saab sellest tõeliselt innustav mänguasi. Minu kogemuse järgi on kindla peale minek ka igasugu kuivatatud söögikraam- kõrvad, sabad, kopsutükid. Tõsi küll, enne ostmist tasuks küsida näiteks lõhna kohta, sest vahel on pakendi avamisel paiskuv bukett inimese jaoks päris vänge.
Kui kingitustest räägitud ei saa läbi kondita.
Koerad on aastasadu ja tuhandeid konte söönud. Üks tubli lihaga seakoot või sääreluu annab mõnusalt tegevust ning kahju loomale, kes on harjunud aega ajalt konti järama kindlasti ei tee. Küsimus on harjumises, looma vanuses ning ennekõike ette antavate kontide koguses. Koer sööb rõõmuga ära talle ette antud kausitäie ribisid või ülimaitsvaid süldikonte aga edasi võivad tekkida probleemid. Raske ning vähese veesisaldusega laadung koguneb jämesoolde ning selle asemel, et sealt loomulikul viisil väljudes looduse osaks saada muutub üha kuivemaks ning kivistunumaks. Loom, (sagedasti vanem või vähe liikuv) küll punnitab kuid tulemust ei ole. Sellise pildi vältimiseks on kõige lihtsam viis koera menüü ka jõuluajal võimalikult tavalisena hoida ning heasoovlikel naabritel, kes üleaedse kutsule lahkelt süldikeedujääke sooviks pakkuda, see pigem tegemata jätta. Sooleummistuse kahtluse korral on mõistlik pigem varem kui hiljem loomaarstile helistada. Varem sellepärast, et kiiremini ja väiksema vaevaga loomal seedimine jälle käima saada. Asja lihtsustamiseks katsuge ette kujutada, et teil endal on päevi kestev kõhukinnisus. Ei ole mõnus tunne.
Lõpetuseks palve-vaadake passist järgi, millal viimati pere lemmikut on vaktsineeritud. Mida rohkem külalisi ja liikumist, seda suurem on võimalus, et kogemata linnakassi kakasse astunud külaline näiteks parvoviiruse kingituseks maale vanaema juurde kaasa toob. Tegelikult võib juhtuda ka täpselt vastupidi.
Kõike paremat ning kaunist jõulukuud .
Ants Raava
loomaarst