Halli pead austa, ehk kuivõrd me inimesena erineme koerast.

See lugu sai alguse kutsika võtmisest perre, kus oli juba ees vanem koer.  Energiline ja sõbralik must labrador nimega Rosin. Kutsikas oli landseeri tõugu, pisike, musta valgekirju ja väga armas. Nimeks oli tal Sophi.  Rosin on psühholoogi abiline. Koer kellega käiakse koolis laste juures ning kellel on lausa omanimelised tunnid. Sophist pidi saama tema parem käsi (täpsemalt käpp), kelle ülesandeks oleks aasta paari pärast osa õpetajatööd koolis enda kanda võtta ning teraapiakoerana inimestevaheliseks sillaks olla.   

 

Kui alguses oli väike pelgus, et Rosin vana olijana ei pruugi napilt kahekuust ringi koperdavat kutsikat omaks võtta siis see hirm hajus peagi. Klapp oli hea ning suhtumine soe. Loomad tundsid ennast hästi ning stressi ja pinge märke ei paistnud kummalgi. Sophi kasvas kiiresti ning hakkas kasvus peagi vanemat koera ületama. Selgituseks niipalju, et landseer on vetelpäästekoer, kes päritolult ja suuruselt väga lähedane rohkem tuntud newfoundlandi koeraga.

Kutsikana tegi Sophi omajagu seatempe. Sõi ära või katkus välja peenrale istutatud taimed, tõmbas seinalt maha tuulekella, kakas sinna kuhu sa möödaminnes ilmtingimata sisse astusid ning noris pidevalt tähelepanu. Seda nii viisakal kui ebaviisakal viisil. Ebaviisakaks võib nimetada näiteks peolaualt sinna jäänud söödava mahatõmbamist ja nahka panemist. Pererahvas nimelt ei osanud arvestada, et ühe koera pea ja keel võivad vabalt lauale ulatuda. Ühesõnaga- kes tähelepanu küsib see seda ka saab, olgu nii heas kui halvas.

Ühel hetkel hakkas tunduma, et Rosinal on tervis korrast ära. Ta oli muutunud kuidagi vähem energiliseks ja ebakindlaks. Nahk kõõmas ja karv oli lahti. Isu oli tipp topp aga oleku muutusi märkasid juba mitmed võõradki. Midagi oli vana võitlejaga lahti, aga mis täpselt ei osanud keegi mõista. Vitamiinid ja tugevam toit tervisesse muutusi ei toonud. Stress  probleemide põhjusena ei tulnud arutluse alla sest  suhted uue pereliikmega olid endiselt korras ning elu- olu kulges suures plaanis vana rada pidi.  Kutsikas küll paistis vahel vanemat koera tüütavat ja käitus lugupidamatul moel , näiteks trügis keelust hoolimaga tuppa niipea kui ust praotati ning okupeeris  seal Rosina magamiskoha, kuid sellest ei paistnud olevat suurt tüli ning koerad näisid ennast teineteise seltsis mugavalt tundvat.  Ainult vanema koera tervisega oli endiselt arusaamatud lood.

Nüüd, kaks kuud hiljem on vana Rosin tagasi. Karv läigib, silm särab ning olemine pakatab endisest energiast.  Koera taastunud tervis tulenes mõistmisest , et tegelik olukord  ning see kuidas me asju näeme ning hindame võib paljuski erineda. Vanema koera poolt vaadatuna olid seoses kutsika saabumisega ära jäänud varem tavalised paaritunnised metsaretked, sest nooremale koerale käisid need üle jõu. Majas ja hoovis oli palju kära ja kamandamist. Koerana ei pruugi sa üldse aru saada, kellele  ja mis tegevuse peale EI!!! hüütakse.  Paljud varem paigas olnud reeglid muutusid. Näiteks see, et ilma loata ei trügita ei tuppa ega väravast välja. Nagu ka see, et maiust oodates võib nihverdada ja üles hüpata. Ning koertemaailma reeglite paikapanekuks vajalikku lühikest urisemist peeti halvaks tooniks. Rääkimata sellest, et varem ühele koerale kuulunud tähelepanu jagunes nüüd kahe looma vahel. Rosina positsioonilt vaadatuna oli muutusi omajagu, hoolimata sellest et pidevalt ringi askeldavate inimeste jaoks need tähtsusetuna näisid.

Asja aitas parandada arusaam, et tegelikult ei ole meil mitte koerad, vaid kaks erinevat koera, erinevate soovide ja  topelt tähelepanuvajadusega. Ning et peremehena peab inimene rollide paika panekul ühel hetkel abiks olema pigem elukorralduses suurema muutuse läbi teinud ja ebakindlust tekitavasse situatsiooni sattunud põlisasukale, kui niikuinii enamat tähelepanu nautivale kutsikale.  Alates sellest et jalutama minnes ei trügi esimesena välja see kes häbematum ja kasvatamatum ning söögi saab viimasena see, kes alles sõnakuulelikkust õpib. Ehk siis kõige noorem.  

Kokkuvõtteks niipalju, et probleemidest arusaamise võti peitub tihti oskuses näha maailma looma või teise inimese pilgu läbi. Ning et hall pea (või koon) väärib lugupidamist ja tähelepanu, olgu see inimeste või koerte maailm.